Timo blogi

2011-11-08T22:14:00.000-08:00

Kui Inimene küpseb ja muutub seeläbi targemaks, siis on kombeks seda tähistada. Kuigi Inimese elu justkui hõlmab eri etappe, eri elusid – koonduvad nad kõik ühe keha ümber – järjepidevus on tajutav.

Miks aga tähistada Kooli sünnipäeva? Kool jääb ju alati nooreks ja oma eesmärgilt – kasvatada ja arendada järeltulevaid – ka muutumatuks.

Kooli sünnipäevana me tähistame inimeste vahelist kokkuleppet – ühe Idee sünnipäeva! See on idee, et muusikuid on maailmale vaja, et nad on oma kunstiga väärtuslikud ja oodatud. Et nad on targad ja sügavad ka väljaspool muusikat. Et nad oskavad ja tahavad olla toeks teistele oma tegude ja tarkusega...

Selleks, et saada kunstnikena suureks, ei tohiks käest lasta ühtki võimalust ennast oma kunstis arendada ja täiendada. Kunstil ei ole ülemist piiri – alati saab olla veel mõjuvam, veel sügavam, veel kiirem ja täpsem... See tähendab suurt tööd enda kallal, samuti suurt toetust ja mõistmist lähedalseisjatelt...

Selleks, et saada inimestena suureks, tuleb õppida maailmaga suhtlema. Et leida see ühine keel, peame õppima peale muusikakeele veel palju muidki keeli – olgu nendeks siis võõrad keeled sõnaotses mõttes, või ka teised valdkonnad – loodus- ja humanitaarteadused, mis meile maailma arusaadavamaks kirjeldada püüavad. Ka see tähendab suurt tööd enda kallal...

Kuigi kooli lugu võib võrrelda inimese elulooga, on siin siiski üks oluline erinevus. Seda süsteemi ei hoia koos ühe inimese tahe, tarkus ja oskused. Ei piisa vaid ühe või paari õpetaja või ka direktori pingutustest – pingutama peavad kõik – nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad.

Aga pingutus toob rõõmu ühisest olemisest, ühisest arengust!

Ilusat juubeliaastat!

MÄNG JA HÄÄLESTUS (kõne 12. klassi aktusel)

2010-06-19T13:27:00.000-07:00

Avastin täna ootamatult, et muusikat õppinud inimesel on loomulik kokkupuude kahe, elus võib-olla vajalikeima aspektiga: need on mäng ja häälestus. Häälestus musitseerimise puhul on meile vägagi tuttav teema – tükk aega jamame oma haridusteel sellega, et pillid ei taha hästi häälde minna – aga kui selle saavutame – saabub rahu ja kooskõla või siis vähemasti eeldus, et võime muusikapala ettekandmisega alustada!
Aga häälestus on midagi, mis ka elus on olulise tähtusega – olete mõelnud, milliselt häälestuselt võtame vastu igat päeva? Kas niimoodi - tuleb jälle minna kooli, tegeleda asjadega, mida õppekava ja õpetajad on peale sundinud, mängida neid lugusid, mida kästakse... või niimoodi - naudime uute asjadega tegelemist ja jõuame päeval teha kindlasti asju, mis on meeldivad ja mis peamine - oleme valmis selleks, et kohtume inspireerivate nähtuste ja inimestega! Inimese hea häälestus peaks olema nagu ookean, mille puhul ka tormid ja tugevad tuuled jäävad pinnapealseks ning ookeani sügavus ja rahu alati aimatavaks.
Ma usun, et meie planeedil peaks inimene peaks häälestama ennast eelkõige teisele inimesele – tajuma hoolimata east, soost ja rahvusest teise sidet minuga – ükskõik kui kauged on keeled ja kultuurid – teie toimimise põhiprintrsiip on sama, mis minulgi – see on olla inimene, tegutseda inimesena! Vahel on ju väga värskendav mõelda – õpilane on inimene, õpetaja on inimene, direktor on inimene, publiku moodustavad inimesed…
Mängust - Eesti keeles väljendatakse pilliga toimuvat mänguna – mina mängin klaverit, sina mängid kitarri… kerglasena võib kõlada ju loosung, et elu on mäng! – aga ta tõepoolest on seda. Mäng ei tähenda ju naljategemist, või tõtt öelda moodustab see kogu mänguspektrist väga tühise osa – vaadake kui tõsiselt võtavad mängu mängivad lapsed! Mängu peamine tunnus on see, et seda tehakse hingest – tõsiselt, ehtsalt ja usuga, aga samas säilitab see võimaluse vaadata asju kõrvalt, näha erinevaid teid oma eesmärkide saavutamiseks, aga vahel ka mängust välja astuda, mängult…
Mänguline musitseerimine tähendab, et alati oleme valmis laskma muusikalisel materjalil või teosel ennast üllatada, aga ka võimalust, et näeme ennast ühtaegu nii esinejana kui kuulajana. Mänguline õppimine tähendab avatud olemist võimalusele, et ühe ukse taga on veel teine uks ja et see kõik võib meile tohutut rõõmu ia inspiratsiooni pakkuda.
Mängu tõsidus vast ongi selleks garantiiks, et elu meid liiga tihti üle ei mängiks. Aga elu on mänginud teid just sellesse klassi, just nende õpetajate juurde ja on mänginud täna teid ka siia lavale - just selle kooli, muusikakeskkooli abiturientidena! Uurime siis tänaste lõpetajate mängulist loomust ja inimlikku häälestust!

Ma võtsin endale voli panna õpilased enda jaoks kõige meeldivamasse järjekorda, so PARTITUURI JÄRJEKORDA:

Flöödid – Heili ja Grete

1. Heili tuli muusikakeskkooli väga selge plaaniga – mängida endisest veelgi intensiivsemalt muusikat. Ei ole vist küll liialdus öelda, et ta kasutas selle võimaluse sajaprotsendiliselt – laisklemata, endale järeleandmisi tegemata, alati sirge seljaga ja säravalt. Flööti võib mängida mitut moodi, Heili teeb seda aristokraatlikult - ja ta on häälestanud erinevatel kontsertidel oma musitseerimistes endaga samale lainele nii Tallinna Kammerorkestri, Pärnu Linnaorkestri kui Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri. Tema mäng avaldanud muljet ka mitmetel konkurssidel: nimetame siin koolidevaheliste puhkpillikonkursside I ja II preemiat, aga ka Interpreetide Liidu preemiat kammermuusika festivalil "In Corpore". Tema mängus on midagi, mida tahaks alati ja alati uuesti kuulata!
2. Greete on tõsine mängija, temaga seostub terve hulk märksõnu: asjalik, loogiline, kohusetundlik, teistega arvestav. Greete on kolm aastat pidanud ka klassivanema ametit. Tal on asjade organiseerimiseks nii talenti kui ka tahtmist ja ta suudab asjalikkuse lainele häälestada nii ennast kui kaaslasi.

Klarnet – Signe

3. Signe on oma mängulusti väljendanud kahtlaselt intensiivse huviga teatriõppe vastu, õnneks on see siiski pillimängu kõrval teisejärguline. Teatris kimbutavad noort ja andekaimatki näitlejat verbaalse väljenduse kulunud stambid, sadu kordi nähtud teatraalsed žestid.
Klarnetiga laval olles ei näi Signel aga ühtegi krampi olevat, ta mõjub värskelt, elamuslikult, tema füüsiline olek on loomulik ja seejuures väljendusrikkam, kui enamasti lavastajad näitlejast välja pigistada suudavad. Singe mäng on toonud II ja III koha muusikakoolidevahelistel konkurssidel ja süda ütleb mulle - see on alles algus!

Metsasarv - Mattias

4. Mattiast käivitavad peale muusika järgmised märksõnad: ajalugu ja sport. Ta ei ole liiga jutukas, kuid seda enam tegutseja ja viskab teinekord vägagi vaimukat nalja. Oma pikkusele vastavalt on ta metsasarvemängu kõrval (mis muide tõi III koha koolide vahelisel konkurssil) üles leidnud korvpallimängu ja oleks viimases mängus mulle peaaegu kulbi pannud.

Tromboonid – Margus ja Kutt

5. Margus on niivõrd mänguline, et tema puhul ei saa kunagi päris täpselt aru, mida ta mõtleb, kas ta teeb nalja või on asjalik, kas praalib niisama või on tõsi taga. Kindel on igatahes see, et probleeme ta ei salli ja seetõttu neid tal pole ka. Ja kuna ta ei ole kade ega enesekeskne, soovitaks ta ilmselt kogu inimkonnal elu niimoodi võtta. Muusikategemist on ta igatahes tõsiselt võtnud – II-sed kohad muusikakoolide puhkpilliõpilaste konkursil nii 2009-ndal kui 2010-ndal aastal on selle tõestuseks.
6. Kutt on elurõõmus, sõbralik ja pragmaatiline. Gümnaasiumis küsis ta kõige tihemini filosoofia põhiküsimust: milleks see kõik? Ometi peitub mänguline saavutusiha ka tema südames, avaldudes kasvõi II kohaga koolide vahelisel puhkpillikonkursil.

Viiulid: Johanna, Maaren, Angelina, Sandra, Haar, Kaido, Mart

7. Johanna mängib kahe muusikalise ruumi vahel: klassikaline viiulimäng ja show business. Viimasega on seotud palju stereotüüpseid arusaamu, mida aga Johanna tänu intelligentsusele ja huumorisoonele enda kohta kehtida ei lase. Tema mäng süvamuusika vallas on toonud talle 3. koha II ESTA üleriigilisel noorte viiuldajate ja tšellistide konkursil, samuti mitmeid diplomeid.
8. Maarenis on mingit 19. sajandi lõpu vaimu. See ei tähenda muidugi vanamoodsust, vaid vastupidi – alati moodne väärikus, millele lisandub põhimõttekindel patriotism ning kalduvus melanhooliasse. Ja jällegi – see tuleb kaasa tema viiulimängu ja on aidanud tal saavutada vabariiklikul keelpillimängijate konkursil II ja III koha, samuti publiku preemia festivalil "In Corpore". Tema mäng on pälvinud tunnustust Tallinna Kammerorkestri ees. Muide minu Tšaikovski Jevgeni Onegini plaat on veel tema käes.
9. Angelina ei mängi ennast just tihti klassi- või koolielu keskpunkti, ometi annab alati tunda, kui teda parasjagu kohal ei ole. Inimesena on ta häälestatud mahedalt - mitte kunagi pole teda nähtud ega kuuldud kellegagi kurjustamas.
10. Sandra on tohutut elujanu täis, tema puhul torkab rohkem kui kellegi teise puhul silma, millist ahistust võib endast kujutada üks mittemänguline klassiruum, üks koolimaja. Oma temperamendi suudab Sandra viiulimängugi panna nii, et teda tuleb esinemiste ajal mitte üksnes kuulata, vaid ka vaadata.
11. Haar on üllatav, temast võib jääda mulje kui passiivsest ja kinnisest tüübist, aga piisab paaristki temaga vahetatud lausest, kui sulle avaneb sisukas, omapärane ja mänguline ilmavaade. Ja sellevõrra on maailm rikkam.
12. Kaido mänguline sõnaseadmisoskus tuletab meelde üht kõnekäändu Jaan Krossi romaanist “Wikmani poisid”: jutu Eiffeli tornile viimine. Kaido oskab samuti väga hästi kastanid tulest välja tuua, see on elus väga tähtis. Ta on suutnud endale kaasa elama häälestada kõik, kes temaga kokku puutuvad – mäletan, et 1 klassiõde kommenteeris tema viiulimängu eksamil – „nagu ise oleks mänginud!“, või teine näide - alati, kui ma kohtan Põlva muusikakooli direktorit pärib ta põhjalikult aru Kaido tegemiste kohta, ega luba vahele jätta ühtki detaili. Tema musitseerimisedukust jääb tõestama diplom V-lt Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivalilt.
13. Mardile on omane leebe häälestus, tema kohta kehtib vist küll 100% ütlemine, et ei tee kärbselegi liiga. Inimesena on ta hääles ülimalt sõbralikult, lahkelt ja viisakalt. Olles üldiselt küllalt tagasihoidliku jutuga, suudab ta vajadusel mõne napi kommentaariga tusasemagi kaaslase naerma ajada. Mart selle klassi üks vasakukäelistest.
Nii Mardi kui Kaido, aga samuti ka viiolamängija Markus-Ülori ühine saavutus on väärikas žürii preemia rahvusvahelisel kammermuusikafestivalil „In Corpore“.

Altviiul – Markus-Ülori

14. Markus on väga jutukas ja naeruhimuline. Lisaks on ta erakordse musitseerimisviisi algataja. Selleks peab olema füsioloogilisi eeldusi, aga ka oskus endas peituvaid supervõimeid avastada. (Nimelt suudab ta lisaks aldile välja häälestada oma leiutatud instrumendi, mille komponentideks on nimetissõrm ja pöial… Seda on võimatu kirjeldada.)

Tšellod – Silvia ja Anti

15. Silvia spontaansusest ja siirusest, mis tihti end kõige ootamatumatel hetkel ilmutavad, on arvatavasti kõik klassikaaslased ja õpetajad osa saanud. See ajab ühtaegu muigama, aga on ka liigutav. Silvia põleb intensiivselt, tema maailmamõistmine on arukas ja põnev – küllap teeb see temast ka väga eduka mängija - tšellomängija. Siiani on tema edukuse tähised: Austrias toimunud Liezeni rahvusvahelise konkursi II koht, I preemia ESTA konkursil, I koht üleriigilisel tšellistide konkursil konkursil Suure-Jaanis, kammermuusika festivali "In Corpore" interpreetide liidu preemia ja laureaadi tiitel V-ndal Eesti noorte keelpillimängijate konkurss-festivalil.
16. Antis on peidus omapärane sisemine maailmaloogika, mida ei saa teised inimesed, sh õpetajad, naljalt kujundada ega ka ära rikkuda. Esmapilgul näivad tema kaks põhihuvi – kick-boxing ja muusika – justkui mittehäälestuvad, teineteist välistavat - võib-olla siiski saab ta ühelt teise jaoks löögijõudu.

Partituurivälised pillid: Kristiina (kitarr) ja Kristjan(klaver)

17 . Kristiina on võrratult südamlik inimene. Seda tajub nii temaga vesteldes kui ka tema musitseerimist kuulates. Loodusest, muusikast, raamatuist, inimestest – kõigest, millega ta kokku puutub –, salvestub temasse helgeim osa, mis neist võtta on. See ei ole aga sugugi piiranud tema läbilöögitahet – alati, kui on mõni kontsert või konkurss paista, on Kristiina platsis – üks ere näide tema saavutustest – II koht Baltimaade noorte kitarristide konkurssil Riias.
Muide, Kristiina on teine selle klassi kahest vasakukäelistest.
18. Kui Kristjanit (klaver) võrrelda maakeraga, siis võiks ehk öelda, et tema sees on veel teine maakera, mis on välimisest ja silmaga nähtavast suurem. Pianistina näib ta pigem intellektuaalne kui emotsionaalne, ta on selgrooga ja põhimõttekindel. Tema mängulisest loomusest saime aga aimu vabariigi aastapäeva aktusel, kus ta kehastus Vabariigi algusaegseks, rahvuslikke aateid ette lugevaks kirglikuks rahvuslaseks ja riigiloojaks. Ta on saavutanud oma klaverimänguga I ja III koha koolidevahelistel pianistide konkurssidel - nimetatud I koht on seda väärtuslikum, et konkureerimas olid noord muusikud nii Lätist kui Leedust, tema tugevust ansamblimängijana näitab kammermuusika festivalil "In Corpore" žürii preemia.Ta on oma mänguga teinud õnnelikuks nii Tallinna Kammerorkestri, Tallinna Noorteorkestri kui Tallinna Muusikakeskkooli sümfooniaorkestri.

Muud muusikud: Kristi (muusikateadlane), Anneli (koorijuht), Tauno (helilooja)

19. Kui koolil oleks võimalik Kristile piiramatu eelarvega kingitus teha, siis oleks see kas ülikiire auto koos vilunud sohvriga või – ilmselt veel parem – teleportatsiooni aparaat, mis võimaldaks ühel ajal mitmes kohas olla – näiteks siis koolis eksamil või Ellerheinaga reisil. Kristi mängulisuses pole kahtlust - tal on alati olnud palju häid ideid, kindlasti ei kannata ta nende puuduse käes ka tulevikus.
20. Anneli suunas tahaks heatahtlikult sõrmega viibutada – miks oleme nii vähe kuulnud teda solistina laulmas! Tagasihoidlikkus on kindlasti üks märksõnu, mis teda iseloomustab, kuid loodetavasti taandub see tulevikus vähemalt niipalju, et ta ei pelga üksi üles astuda ja pelgalt teiste laulvaid suid muusikarütmis mängitada.
21. Helilooja Tauno – helilooja puhul on seos mängulisusega juba ametist tulenevalt sisseprogrammeeritud. Tauno saabus muusikakeskkooli ühel hämaral novembrihommikul. Ta ajas oma asju tasa ja targu, kuni ühel päeval oli temast saanud ülekooli tuntud naljamees. Tauno ei lase aga end kuulsusest ja fännidest kõigutada, tema põhitöö on siiski muu. Näiteks kirjutada viiulile teos, mille esitamisse taktidesse on sisse planeeritud poognajõhvide purunemine. Tema tänagi kõlanud teos „Viirastus“ kõlas esiettekandena Tallinna Kammerorkestri esituses, tema teist salapärase nimega toest PoMo on klassiõed korduvalt esitanud nii erinevatel kontsertidel kui televisioonis.

Hea publik, ülevaade on tehtud – 21 noore inimese mänguline hing on avatud! Vabandage selle põhjaliku kõne eest ja aga sellise lennu puhul vähemaga lihtsalt ei lepi!
Head lõpetajad – teile ma soovin - mängige hästi, häälestuge õnnelikult!

Muusikakeskkool pärast aastat 2014

2010-05-10T03:22:00.001-07:00

Kuigi uue maja lootus muutub reaalsuseks aastal 2014, on täna õige aeg mõtiskleda, milline olukord siis muusikaharidusmaastikul tekib.
Uue maja valmimisel kolivad sinna teatavasti kolm kooli: G.Otsa nim Tallinna Muusikakool ja Tallinna Balletikool - mõlemad on täna kutseõppeasutused ning Tallinna Muusikakeskkool, mis on riigigümnaasium. Maja ehitamist rahastatakse kutsehariduse eurorahadega, mis tähendab, et ka muusikakeskkoolil tuleb oma koht kutseharidussüsteemis leida – seda selleks, et projekt oleks abikõlbulik ja rahad üldse meieni jõuaksid.
Muusikakeskkooli on nähtud võimaliku kutsehariduse osana juba mõnda aega – põhjusi siin vist lugeda oleks liigne – anname me ju suurepärast erialast haridust ja sõna „eriala“ kasutamine üldhariduskontekstis on alati olnud küsimusi tekitav.
Ometi ei tahaks loobuda ka tänaseks välja kujunenud traditsioonist pakkuda noortele võimalusi gümnaasiumihariduse omandamiseks. Lahenduse oleme leidnud koos haridusministeeriumi ametnikega sellise:

1.Kutseõppeasutuse seadusesse on viidud sisse muudatus, mis võimaldab kutsekoolil välja anda gümnaasiumi lõputunnistust koos kutseõppe läbimist tõendava kandega – tunnistus antakse välja loomulikult gümnaasiumi õppeprogrammi läbimise eest – lihtsalt öeldes tähendab see seda, et kutseõppeasutus (ehk siis meie kool) võib jätkata gümnaasiumihariduse andmist.
2.Eelmisest punktist tulenevalt säilivad ka kõik täna meie koolis kehtivad õppekavad (ka erialapool jääb sisuliselt muutmata ja meid ei painutata kutsekooli täna kehtivate õppeprogrammide alla).

Tulevad ka praegu meie jaoks uued asjad, nagu riigitellimus jms – aga ka võimalus koolitada muudes gümnaasiumides õppivaid noori, pakkuda koolitusi, soetada pille...

Seaduse tekst ise on selline:

Kutseõppeasutuse seadus

§ 143. Kutseõpe muusika või koreograafia valdkonnas

(1) Kooli juurde, kus toimub kutseõpe muusika või koreograafia valdkonnas, võib moodustada õppegruppe muusika alal alates esimesest klassist ning koreograafia alal alates viiendast klassist.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koolides toimub üldhariduse omandamine põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud korras.

(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud koolis toimuvat kutseõpet rahastatakse käesoleva seaduse §-s 332 sätestatud korras.

(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kool väljastab põhikooli või gümnaasiumi lõputunnistuse koos kutseõppe läbimist tõendava kandega või kutseõppeasutuse lõputunnistuse või mõlemad lõpudokumendid.

Juba igavesena näiv küsimus - TMKK uus maja

2010-04-26T13:35:00.001-07:00

Hoolimata raskest ajast ei ole uue maja lootus sugugi kadunud. Peetud on hulk koosolekuid, kus osalesid nii kolme uue maja ootusega seotud koolide juhid (siis Tallinna Muusikakeskkool, G.Otsa nim Tallinna Muusikakool ja Tallinna Balletikool), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia esindajad kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad eesotsas asekantsleri härra Kalle Küttisega.

KRUNT

Hoone rajatakse kesklinna, aadressile Pärnu mnt 59. Praegu asub krundil Tallinna Ülikooli ühiselamu, mis on juba elanikest tühjaks kolitud. Uus õppehoone võtab enda alla ka ühiselamu taga asuva staadioni. Ühiselamu maja on kavas lammutada.

HOONE MAHT

Hoone mahuks sai kokkulepitud ligi 16 000 ruutmeetrit kasulikku pinda. Hoone sisaldab nii vajalikke ruume nii kontsertide ja tundide andmiseks (kontserdisaal, kammersaalid, muusika- ja üldaineklassid jne) kui ka kaasaegset spordisaali ja raamatukogu. Kahjuks ei saavatanud me ministeeriumiga finantsilistel põhjustel kokkulepet ujula ehitamises. Muusikakeskkooli õpilaste arv uues majas tõuseb pisut.

HOONE VALMIMINE JA RAHA

Praegu on seatud sihid nii, et maja valmib 2014. aastal. Õppehoone maksumus saab hinnanguliselt olema 300 miljonit krooni. Rahastamist loodame kutsehariduse arendamiseks paigutatavast eurorahast.

JÄRGMISED TEGEVUSED

Tallinna Muusikakeskkool on enda kanda võtnud ruumide logistilise paiknemise täpsustamise, et selle põhjal saaks välja kuulutada arhitektuurikonkursi.

Otsa-kool teeb kutsekoolina taotluse eurorahade saamiseks projektile.

Riigikinnisvara kuulutab tõenäoliselt selle aastal välja arhitektuurikonkursi.